Lõikuspidu Ahvenamaal 16.-18.9.2016
Külastasime kolmekesi – Krista Kõiv ja Reve Lambur Maamajanduse infokeskusest ja allakirjutanu, Ülle Marits - reedel, 16. septembril 2016 Ahvenamaa lõikuspeoga , mida võib kõrvutada Eestis toimuva avatud talude päevaga. Olime võtnud plaani, et jõuame külastada päeva jooksul kuut talu, kes olid sel päeval oma uksed külalistele valla teinud.
Reisi eesmärk oli saada kogemusi Eestis toimuva avatud talude päeva paremaks korraldamiseks ning tuua siinsetele talupidajatele uusi ideid.
Erinevalt Eestist kestab sealne festival 3 päeva ja on kavandatud sügiseks, mil talunikel vili salves ja väiketootjatel on külastajatele rohkelt värsket kaupa pakkuda. Peab märkima, et mitte kõik ettevõtmised ei ole avatud 3 päeva, osad avavad oma ettevõtmise üheks või kaheks päevaks. Sügisene ajavalik on tõepoolest õnnestunud, sest müüjate hulgas oli väga palju värske juur- ja köögivilja müüjaid. Samuti olid oma kaubaga välja tulnud väiketootjad-töötlejaid, ühtedel pakkuda moosi-mahla, teistel aga soolased hoidised.
Kõikides kohtades, mida jõudsime päeva jooksul külastada, jäi esimesena silma koostöö: kui talu oli avanud end külastajatele, siis oli ta kindlasti kaasanud ümbruskonna toidutootjad ja töötlejad ning käsitöölised. Näha oli, et müüjatele pakuti kauplemispinda nii ruumis sees kui ka väljas. Ilm oli meie külastuspäeval päikseline ja suviselt soe, nii et õuealal kauplemine tuli täiesti kõne alla. Kõik tootjad ja töötlejad olid tulnud ise oma kaupa tutvustama ja müüma. Eestis on tihti tootjatel nii kiire, et kauba müümine toimub organiseeritult ning puudub otsekontakt ostjatega.
Läbivaks jooneks oli ühtne kujundus külastuskohtades – see on kindlasti asjaolu, mida tasub üle võtta ja järgmisel aastal arvestada ning rõhutada siinjuures naturaalsust. Talude väravatel olid kas põhurullid või põhupallid, millele laotatud sügiseselt värvilised õunad. Palju olid kujunduses kasutatud sügislilli ja küünlalaternaid. Domineeris pilt, kus suured talulilled olid pandud piimanõudesse ja kuna talud olid avatud õhtul kell 9-ni, siis olid küünlad kooslaternatega igati asjakohased. Festivali tunnusmärgiks ja suunaviidaks maanteede ääres olid vineerist väljalõigatud ja punaseks värvitud õunakujud, millel valgega värvitud tekst „Skördefest“ (lõikuspidu). Sealsed õunaviidad mõjusid naturaalselt vastandiks Eestis kasutusel olnud läikivale capaplastist sildile. Meie siltide kohta ei ole midagi halba öelda kuid ehedus just materjali näol võlus meid Ahvenamaal. Eesti sildimajanduse plussiks saab jälle nimetada kujunduselemendina kasutusel olevaid ja pilku püüdvaid õhupalle ning viidal olevat noolt, mis külastajat koha leidmisel abistab.
Arvestades, et külastajate hulgas oli näha väga palju lapsi, olid festivalipaigad sellega arvestanud ja mõelnud lastele välja erinevaid tegevusi, nt põhupallidest ja lahtisest põhust moodustatud hüppamiskohad (batuudid) olid enamustes taludes ning lapsed nautisid neid kohti väga. Mõnes kohas oli näha mängumajasid, mõnes kiikesid, mõnes kepphobuseid jne. Eraldi tegevust lastele kas joonistamise või meisterdamise näol pakkusid vaid üksikud kohad. Lastele pakkusid suurt huvi aga loomad, keda sai silitada või aia tagant kiigata.
Kõigis kohtades oli mõeldud ka vanematele külastajatele, et ta saaks jalgu puhata. Väga meeldis, et istumiskohti väga lihtsal ja erineval moel oli tõepoolest igal sammul. Nii võis näha mõnele põhupakkidele pealetõstetud lauajuppe, mis oli piisav, et korraks istuda ja kaaslasi järele oodata.
Samuti oli tähelepanu pööratud toitlustamisele. Toidu osas on eestlased kindlasti usinamad pingutama, meie piirkonnas pakuti 24. juulil pea kõikides kohtades sooja toitu. Ahvenamaal jäid toidu poolest domineerima saiakesed-koogid, mõnes kohas pakuti hamburgerit, seda küll kohalikust toorainest. Sooja toitu supi näol pakuti neis paigus, mida jõudsime külastada, vaid ühes turismiettevõttes. Siinkohal tunnustus ja lugupidamine meie talunikele!
Kuigi külastasime lõikuspeo esimest päeva, siis jäi kindel tõdemus, et avatud talu on koht, kuhu tullakse koos perega ja nauditakse maaelu lihtsust. See on nagu aja mahavõtmise koht. Jalutati talus ringi, vaadati loomade toimetamisi, huvituti kohaliku väiketootja või käsitöölise tegemistest ning nauditi pakutavat toitu.
Olen ise mõelnud, et Eestis on avatud talude päeval avanud oma uksed ka mitmed turismiettevõtted või kohvikud, kel otsene seos talupidamisega puudub. Kas kõik on talud või on osad „talud“? Ahvenamaal on sellele väga leidlik lahendus: piirkonna lõikuspeo kaart ehk juhis eristab ära talu, restorani  ja pop-up ettevõtja. Sel aastal osales lõikusfestivalil 51 erinevat kohta, kaardile olid need kantud numbritega, kus talud olid saanud musta taustaga numbri, restoranid rohelise taustaga numbri ja ülejäänud punase taustaga numbri. Kaardi kõrval oli iga talu ja „talu“ kohta lühikirjeldus, avamise päev ja kellaaeg, tähtedega NY märgiti uustulnukat ning mahutatud olid ka talude kontaktid ja tingmärgid, mille abil oli kiiresti selge, mida talus pakutakse. On seal loomad, pakutakse kohvi või saab midagi kaasa osta. Samuti saab kaardilt kiire info: kas pääseb ligi ehk ratastooliga. Väga vähesele trükipinnale oli üliosavalt mahutatud palju infot. Kaardi kujundus ja ülioskuslik paigutus on kindlasti koht, kus meil on õppida!
Päris huvitavalt oli lahendatud vabatahtlike annetuste kogumine; mitmes kohas märkasime, et parkla eest sai maksta, kuid see ei olnud kohustuslik.
Külastajate üle arvepidamiseks olid kõikjal väljas vabatahtlikud, samas aitasid nad leida parklakohta või sai neile parkimise eest tasuda (annetusena).
Meeldis, et talud, kes asusid lähestikku, olid pead kokku pannud ning mõelnud, kuidas külastaja saaks kiiremini ja põnevamalt ühest talust teise. Nii näiteks olid kolm talu üheskoos pannud liikuma lühikesel marsruudil vana tuletõrjeauto ja järelkäruga traktori, mis lustlikult inimesi sõidutasid. Sõidud olid seda emotsionaalsemad, et tee läbis koduõue-ala, oli kitsas ja pisut künklik. Märksõnaks oli taas koostöö!
Nagu alguses mainitud, oli meil kavas külastada kuut erinevat kohta, kuid eestlastele omaselt hoidsime tempot ja nägime kokku 12 erinevat kohta, viimastes saime ülevaate küll pisut napima ülevaate.
Lühiülevaade kohtadest, mida külastasime:

1. Alustades hommikul väljasõitu Mariehamnist, jäi kohe teele Sjökvarteret ehk merekvartal, kus on linna turukoht koos püsilettidega ja käsitöö müügikoht. Merekvartalist oli võimalik soetada värsket või soolatud kala, lambaliha ja lambanahku ning lõnga, sügislilli, erinevaid köögiviljasid ja põnevaid hoidiseid.
2. Sõitsime linnast välja, et jõuda 7 km kaugusel asuva ACA meierei ja pagaritöökoja juurde. ACA meierei kogub ja töötleb ümbruskonna piima. Müügipaviljonide kaubavalikus oli kümmekond erinevat juustusorti, jogurt, jäätis ning samal territooriumil asuv pagaritöökoda pakkus saiakesi nii kohapeal söögiks kui kaasaostmiseks. Leivasorte oli mitmeid ja ostmise eel oli võimalik kõiki maitsta.

Üles olid rivistatud vanad traktorid kõrvuti uutega – uudistamist ka meesperele.
Meierei territoorium oli avar ning siia mahtusid veel pildistamise võimalus läbi raami koos „lehmaga“, laste mängunurk, esmaabivõtete õppimine ja tuleohutus.

1.  Mõned kilomeetrid edasi oli esmakordselt lõikuspeoks uksed avanud Brobacka külalistemaja. Müügilett oli õues, kus pakkumisel mahlad, moosid. Siseruumid olid kohvikuks ja käsitööde müügiks mõeldud ja silma torkas klassikaline valge-halli skandinaavia stiil. Väike ja mõnus kohake.
2. Väga lähedal eelmisest kohast asuv Judys Hantverk ja Inredning ehk käsitöö ja sisustuse pood oli sel päeval sättinud ruumidesse pop-up kohviku. Perenaine rääkis, et ta on endisest tapamajast kohandanud käsitöö tootmise ja müügi ruumid. Üldse torkas silma, kuidas nagu ka mujal Euroopas, osatakse Ahvenamaalgi kõike vana hoida ja võimalusel eksponeerida. Käsitöö, mida pakuti, oli klass omaette, väga kaunis ja kõrge kvaliteediga.
3. Võtsime suuna Lemlandi suunas ja meid ootas ees üks päris talu, kus kasvatatakse maheveiseid. Talus olid hästi läbimõeldud tegevused: lastele ponisõit ja põhubatuut, võimalus lassot heita, loomi vaadata, välikohvik, suures küttepuude hoiuruumis aga hulganisti talukauba pakkujaid kõrvuti käsitöötegijatega. Talu avas oma uksed kolmeks päevaks ja seinal oli ajakava, et külastaja teaks, mida veel oodata. Selles talus oli väga palju viitasid ja lisainfot, mis isegi olles rootsikeelsed, olid abiks aru saamaks, kus mis asub.
4. Meie rännak viis edasi meid Amalias limonaadivabrikusse. Vabrik oli sel päeval oma töö seisanud ja masinad olid uudistamiseks tehasesse tulijatele, seintel aga abistavad tekstid ja pildid, et saada aru, mis järjekorras milline masin midagi teeb – hästi lihtsalt ilma inimese abita saab kogu tootmisprotsess üle vaadatud ja ise juurde nuputatud. Teisel korrusel on oma pood, kust saab kaasa osta erinevaid tooteid. Kõrvalasuvas suures saalis aga töötas kohvik kõrvuti käsitöömüügiga. Lastele olid õues kiiged ja tuttav põhust batuut. Elevust lisas jänes, kelle puuritoimetamisi sai jälgida.
5. Järgmiseks külastusobjektiks oli Nybonds i Krogstad ehk koht, kus kõrvuti muuseum ja kohvik. Nemad olid uksed avanud kaheks päevaks. Kuna siin oli lubatud, et pakutakse ka rahvuslikku pannkaka´t ehk pannikooki, siis tuli see ära maitsta. Tegemist kardemonimaitselise plaadikoogiga, millel on peale tõstetud ploomimoos ja vahukoor. Muuseumi tegi põnevaks teadmine, et siin elati veel 1980.-datel.
6. Kuna vahemaad on väga lühikesed, oleme mõne minuti pärast Utgardis, kus õhtul toimus ka lõikuspeo avamine. Peo alguseni oli veel mitmed tunnid, kuid rahva liikumine andis märku, et just sinna on kõigil plaanis koguneda. Talu juures toimus mopeedide näitus ja kohalikud talukaupade tootjad on hõivanud ruumid. Populaarne paistis olevat toidu ostmine, kus burgerit pakutakse lisaks tavapärasele ka lastele kui taimetoitlastele. Lähedalt avastasime peatuse, kus  saab kas traktori järelkärus või tuletõrjeautos jalavaeva kergendada ning jõuda järgmisesse talusse. Kokku sai masina jõul läbida kolm talu. Utgardis oli välja nuputatud vahva külastajate lugemise süsteem: Hoone seinal on peenikesest traadist õunakujuline võrk ning kõrval topsik, kus sees värvilised kirjaklambrid. Iga külastaja sai võrgu külge panna klambri ja arvestus peaks olema käes, iseasi, kas kõik külastajad seda märkasid.
7. Meie otsustasime minna järgmisse tallu, Lumparby Ollas, jalgsi. Õues oli samuti rohkelt istumisnurki, kus kohvi ja kooki maitsta. Nagu ikka, olid kohalikud käsitöölised siingi oma kaupa pakkumas. Talu tegeles kelgukoertega.
8. Kuna kolmas talu – Vestergards -  oli vaid kiviviske kaugusel, jalutasime sinna läbi oru. Siin oli tegemist päris taluga, kus kasvamas veised, sead, hobused ja lambad. Lastel oli siin põnevust palju. Selleks päevaks oli talusse organiseeritud nii toitlustamine kui müügiletid.
9. Kuna meil oli veidi ajavaru, otsustasime külastada veel mõnda kohta, mis oma tegevusi näitasid. Esimesena jäi teel kartulikrõpsude tootja Taffel - päris vahva, et ka suurettevõte oli lõikuspeo mõttega kaasa tulnud! Tootmise tutvustamiseks olid korraldatud ringkäigud, millest me kahjuks osa ei saanud. Lastele oli tegevusena välja pakutud päris, mitte põhust batuut ja siia ta sobis. Lisaks oli üles seatud suur müügitelk, kus toodangut degusteerimiseks ja müügiks pakuti.
10. Järgmiseks külastuskohaks oli Mattas Gardmejeri, kus tootmine oli koos toodangu kohapeal töötlemisega. Talus kasvatati lehmi (ainult 8!) ning nende toodangust valmistati erinevaid juustusorte. Kordus ikka sama – käsitöö ja tootjate müügiletid koos kohvikuga.
11. Hilisõhtul jõudsime veel läbi käia pagaritöökojast Baka, kes samuti oli pidustustuste uustulnukas. Kohapeal müüdi erinevaid jahusid ning toimus ka pagaritoodete müük.

 
Ettepanekud Eesti avatud talude päeva korraldamiseks.
Kaaluda tasub ajavalikut – võib-olla ongi septembrikuu lõpupoole mõistlik korraldada avatud talude päev ka Eestis. Selleks ajaks on paljudel väiketootjatel ja töötlejatel rohkem värsket kaupa pakkuda.
Kindlasti rõhuda rohkem koostööle tootjate, töötlejate ja käsitööliste vahel ning teha juba varakult eeltööd selgitamaks välja piirkonna kõik võimalused. Väga tahaks näha müügilettide taga tootjaid endid!
Avatud talude päeva kujundust tahaks näha naturaalsemana. Koostöös saaks kindlasti kasutada materjale (nt põhk, lilled, õunad vms), mis mõjuvad ehedalt.
Trükise kujunduses tasub mõelda läbi kuidas väikesele trükipinnale mahutada rohkem infomaterjali. Hea näitena kaasa toodud trükis.
 
Ülevaate koostas Ülle Marits